Pole olemas üht õiget viisi: keha kuulamisest, sagedustest ja muutuvatest eluetappidest

Üks olulisemaid asju, mida olen õppinud, on see, et oma kehaga saab läbi rääkida.

Me saame oma kehaga kokku leppida asju, mida meil on vaja plaani kohaselt läbi teha isegi siis, kui mõistus või keha mingil hetkel ütleb, et enam ei jaksa. Aga siin on väga suur vahe selles, kuidas seda teha.

Mitte läbi tuimestamise, enda hülgamise ja jõuga surumise.

Vaid läbi sügava austuse, kontakti ja läbirääkimise.

Mõnikord ütled oma kehale: ma kuulen sind, ma saan aru, et sa oled väsinud, aga meil on täna vaja see asi lõpuni teha. Pärast annan sulle selle, mida sa vajad.

Nii hakkame oma kapasiteeti laiendama.

Keha kuulamine ei tähenda alati, et lõpetame kohe, kui tekib ebamugavus. Samamoodi ei tähenda distsipliin seda, et sõidame endast iga hinnaga üle.

Küsimus on kontaktis.

Olen elanud mõlemas äärmuses

Ma olen ise elanud väga tugevalt mõlemas äärmuses.

Ühel perioodil koosnes elu peaaegu ainult rutiinist ja tegemisest. Ülikool, täiskohaga töö, trenn iga päev, vahel mitu korda päevas, samal ajal katkine suhe ja perest eemal olemine.

Lõpuks viis see läbipõlemiseni.

Teises äärmuses olen elanud peaaegu ainult voolamises, tunnetamises ja nii-öelda lina keerutamises.

Ja mida ma sellest õppisin?

Pole olemas ühte universaalselt õiget ega valet viisi.

On erinevad eluetapid ja ajaliinid, mida meil on enda arengu jaoks vaja läbida.

Me ei saa ennast jõuga suruda ühte või teise ettekujutatud ideaali lihtsalt sellepärast, et kuskil räägitakse, et just nii peaks elama.

Muidugi on närvisüsteemi regulatsioon ja keha kuulamine baas. Aga ka sellest võib saada uus dogma, kui hakkame uskuma, et iga ebamugavus tähendab automaatselt, et peame kõik pooleli jätma.

Vahel vajab keha puhkust.

Vahel vajab keha liikumist.

Vahel vajab keha vaikust.

Ja vahel vajab ta kogemust, mis laiendab meie senist piiri.

Oluline on õppida nende vahel vahet tegema.

Pole õiget ega valet, on erinevad etapid

Uskumatu, kui tihti läheb meil meelest ära, kui korraks me tegelikult siin oleme.

Iga väike hetk loeb.

Millal sa viimati tundsid täielikus kohalolus seda, kuidas õhk sinu nahka puudutab?

Millal sa viimati ei proovinud ennast parandada, optimeerida ega kuhugi jõuda, vaid lihtsalt olid?

Me oleme harjunud küsima, mis on õige.

Milline dieet on õige?

Milline trenn on õige?

Milline eluviis on õige?

Milline spirituaalne praktika on õige?

Aga võib-olla on parem küsimus hoopis:

Mis on selle kõige lõppeesmärk?

Ja veel olulisem:

Mida minu hing praegu päriselt läbi teeb?

Toit on tööriist, mitte identiteet

Toitumine on selle mõistmiseks väga hea näide.

Olenevalt sellest, millises kihis ja eluetapis inimene parajasti asub, võib talle avaneda täiesti erinev toitumine.

Ühel hetkel võib teda toetada veganlus.

Teisel hetkel liha söömine.

Mõni inimene võib liikuda väga kerge taimse toidu poole.

Mõne jaoks võivad avaneda perioodid, kus füüsilise toidu vajadus muutub järjest väiksemaks.

Pole vaja teha ühest neist uut religiooni.

Toit on üks tööriist, millega saame enda keha toetada, sagedust timmida ja erinevate eluetappide vahel liikuda.

See, mis on sulle praegu täpselt õige, võib järgmises etapis olla täiesti mittesobiv.

Ja see on normaalne.

Läbi puhtama toidu ja keha puhastamise võivad avaneda uued sagedused. Teinekord võime kasutada toitu teadlikult selleks, et ennast rohkem maandada ja tuua süsteemi just seda energiat, mida meil sellel hetkel vaja on.

Kõige olulisem pole lõpuks küsimus, mida keegi teine sööb.

Oluline on oskus ennast kuulata.

Kas ma olen enda kanaliga ühenduses?

Kas ma tunnetan, millisesse õppetundi või ajaliini olen sisenemas?

Kas ma saan aru, mida mu keha praegu vajab, et sellest etapist võimalikult hästi läbi liikuda?

Ja vahel on täiesti okei saata kõik korraks putsi.

Kõik reeglid.

Kõik õpetused.

Kõik see, mida keegi järjekordselt internetis õigeks kuulutab.

Teha reset ja tulla tagasi enda juurde.

Sa oled unikaalne olend omaenda võimsa bioarvutiga.

Võib-olla tasub lihtsalt küsida:

Mida ma saan sulle praegu pakkuda?

Vanad sõltuvused ja mustrid hakkavad oma ringi lõpetama

Paljudel inimestel on pikalt esinenud sõltuvusi, liigset tarvitamist, ülesöömist või muid tuimestavaid harjumusi.

Sageli liiguvad need lainetena.

Mõneks ajaks tundub, et oled sellest täiesti vaba, ja siis tuleb sama muster uuesti tagasi.

Justkui pendel liiguks ühest äärmusest teise.

Praegu tundub, et paljud neist mustritest on jõudmas oma lõppfaasi.

Suur valguskoodide tulv toob järjest tugevamalt esile soovi loobuda kõigest, mis hävitab, kahjustab või kuulub vanasse reaalsusesse.

Paljud neist harjumustest olid seotud energiapuuduse, enese eest põgenemise ja vanade maiste programmidega.

Need võisid mingil etapil isegi oma eesmärki teenida.

Aga mingi hetk pole meil enam vaja sama õppetundi lõputult uuesti läbi mängida.

Uued koodid laskuvad valgusena ning avanevad läbi keha horisontaalselt maasse.

Sellega võib kaasneda väga tugev tunne, et enam lihtsalt ei taha jätkata vana moodi.

Midagi sinu sees ütleb:

Aitab. See ei teeni mind enam.

Samas ei pruugi veel olla selge, mis peaks vana asemele tulema.

Ja just see vahepealne ala võib olla päris ebamugav.

Vana langeb ära enne, kui uus on lõpuni nähtav

Muutuse ajal võib kaduda huvi asjade vastu, mis varem pakkusid naudingut, turvatunnet või põgenemist.

Samas pole uus viis olemiseks veel täielikult kinnistunud.

See võib tekitada tunde, nagu hõljuksid kahe maailma vahel.

Vanasse enam tagasi ei mahu.

Uus pole veel päriselt maandunud.

Sellises faasis võivad tohutult aidata väga lihtsad asjad.

Ausus iseenda vastu.

Aeglustamine.

Keha toetav toit.

Organismi puhastamine.

Looduses olemine.

Vaikus.

Liikumine.

Ja oma inimestega ühenduse loomine.

Eriti oluline võib olla kontakt inimestega, kes läbivad sarnast valguse teekonda ja tunnevad sama missiooni.

Praegu on paljudel tugev eraldumise ja endasse tõmbumise faas.

See võib olla vajalik.

Aga selle sees võib kergesti tekkida illusioon, et olen selles protsessis täiesti üksi.

Tegelikult läbivad väga paljud inimesed praegu üllatavalt sarnaseid protsesse.

Vahel pole vaja veel ühte õpetajat.

Vahel on vaja lihtsalt inimest, kes ütleb:

Ma saan aru. Mul toimub sama asi.

Ka suhe toiduga võib täielikult muutuda

Mõnel inimesel hakkab koos tundlikkuse suurenemisega kaduma soov palju süüa.

Täiskõhutunne võib muutuda ebamugavaks.

Raskus kehas võib tunduda järjest selgemalt ka raskusena energias.

Toit, mis varem tundus normaalne, võib hakata keha aeglustama või tekitama tunde, et valgus ja energia ei liigu enam sama vabalt.

Seetõttu võib loomulikult tekkida soov süüa väiksemaid koguseid ja valida kergemaid toite.

Mõnel perioodil võivad tavapärase toidu kõrval või asemel rohkem esile tulla supertoidud, toitainerikkad lisandid, eliksiirid ja erinevad väejoogid.

Mõte pole selles, et kõik inimesed peaksid nüüd ühtemoodi sööma.

Vastupidi.

Mõte on selles, et mida suuremaks muutub kontakt enda kehaga, seda keerulisemaks muutub enda vajaduste ignoreerimine.

Ületarbimine.

Tuimestamine.

Enda eest põgenemine.

Need hakkavad järjest tugevamalt tunda andma.

Mitte sellepärast, et keegi oleks meile öelnud, et need on "halvad".

Vaid sellepärast, et keha ise hakkab järjest selgemalt rääkima.

Olend, kes on iseendaga täielikus kontaktis, ei taha ennast lõputult kahjustada.

Mitte keelu tõttu.

Vaid sellepärast, et avaneb sügavam tõde sellest, mida keha tegelikult vajab.

Meie energiaallikad võivad samuti muutuda

Kui tundlikkus suureneb, võib muutuda ka see, kust inimene tunneb ennast energiat saavat.

Kõik ei tule enam ainult maisest kihist.

Järjest rohkem võib hakata avanema jumaliku valguse energia, mida tuleb õppida läbi enda juhtima.

Selle asemel, et seda hirmust blokeerida, endast välja paisata või kohe millegagi tuimestada, saame õppida seda enda sees hoidma.

Ja see pole alati lihtne.

Uus energia võib olla väga intensiivne.

Armastus võib olla intensiivne.

Lähedus võib olla intensiivne.

Päriselt nähtud olemine võib olla intensiivne.

Isegi ühendus võib muutuda nii tugevaks, et esimene reaktsioon on sellest põgeneda.

Siin võib tekkida sabotaaž.

Soov tagasi tõmbuda.

Tülitseda.

Tuimestada.

Midagi rikkuda.

Teha ükskõik mida, et mitte tunda seda tohutut energiat, mis kehas avaneb.

Kuni mingil hetkel pole enam muud teed kui see valgus täielikult vastu võtta.

Mida vähem müra, seda rohkem saab avaneda

Mida vähem on meie ümber ja sees segavaid tegureid, seda rohkem ruumi tekib sellele, mis tahab päriselt avaneda.

See ei tähenda, et peaksime elust loobuma.

See tähendab, et hakkame järjest selgemalt nägema, mis toetab meie süsteemi ja mis lihtsalt võtab ruumi.

Koos sellega võivad pinnale tulla ka väga vanad kihid.

Keha vihkamine.

Häbi.

Väärtusetus.

Hirm läheduse ees.

Viha.

Vanad traumad.

Kõik see, mida oleme aastaid suutnud tegevuse, toidu, suhete, töö või muude väliste asjade alla peita.

Uued valguskoodid hakkavad neid vanade programmide jääke lahti murdma.

Ja see protsess ei pea alati olema pehme.

See võib olla turbulentne.

Valus.

Segadust tekitav.

Ühel päeval tunned tohutut selgust ja järgmisel tundub, nagu kõik kukuks jälle kokku.

Aga ka see võib olla osa puhastumisest.

Sa ei pea seda kõike üksi läbi tegema

Sellistel hetkedel võib abi olla sellest, kui lubame endal päriselt tuge vastu võtta.

Nii inimestelt kui valguseabilistelt.

Võid kutsuda enda juurde tuge nii palju kui vaja ja igal ajahetkel, mil tunned, et protsess läheb liiga intensiivseks.

Vahel piisab lihtsalt sellest, et meenutada endale, et sa ei pea kõike kontrollima.

Sa ei pea kogu aeg teadma, mis järgmisena tuleb.

Sa ei pea olema kogu aeg "kõrges sageduses".

Ja sa ei pea läbima ühtegi eluetappi selle järgi, kuidas keegi teine arvab, et spirituaalne või teadlik inimene peaks elama.

Võib-olla ongi kogu asja mõte õppida järjest täpsemalt kuulma iseennast.

Millal liikuda.

Millal peatuda.

Millal ennast laiendada.

Millal puhata.

Millal süüa.

Millal paastuda.

Millal olla üksi.

Millal minna inimeste sekka.

Millal vana lõpuni läbi kogeda.

Ja millal sellest lihtsalt lahti lasta.

Sest see, mis sind eile teenis, ei pea sind teenima homme.

Ja see, mis praegu tundub nagu täielik kaos, võib olla lihtsalt hetk, kus vana süsteem enam ei tööta, aga uus pole veel lõpuni nähtav.

Sa ei pea ennast sundima ühegi ettekujutatud ideaali sisse.

Õpi kuulama oma keha.

Õpi tundma oma energiat.

Õpi märkama, millises eluetapis sa päriselt oled.

Ja sealt saabki hakata liikuma mitte selle järgi, mis on üldiselt "õige", vaid selle järgi, mis on sinu jaoks praegu päriselt elus.