Kuidas muutus päriselt toimub: mõttest energiaks ja energiast reaalsuseks

Muutus ei alga füüsilisest maailmast.

See algab palju varem, meie mõtetest, uskumustest, sisemisest seisundist ja sellest infost, mida me enda sees kanname.

Lihtsustatult käib protsess nii:

1. Info ja mentaalsus

2. Energia hakkab selle järgi kujunema

3. See maandub lõpuks mateeriasse ehk füüsilisse reaalsusesse

Ehk see, mida me lõpuks oma elus näeme, on tegelikult protsessi viimane kiht.

Enne füüsilist tulemust on juba olemas mõte, uskumus, programm ja energeetiline muster.

See võib väljenduda väga erinevalt. Näiteks haigustes, väärtusetuse tundes, suhtemustrites, rahaprobleemides või olukordades, mis kipuvad meie elus uuesti ja uuesti korduma.

Kui me tegeleme ainult füüsilise tagajärjega, aga jätame mentaalse ja energeetilise põhjuse samaks, siis pole tegelik muster kadunud.

Ta võib lihtsalt hakata ennast kuskil mujal näitama.

Näiteks võime ühe füüsilise probleemi ära lahendada, aga kui selle taga olev programm jääb alles, võib sama energia hiljem väljenduda teises kohas või teise olukorrana.

Sellepärast on oluline töötada korraga mitmel tasandil.

Energiatöö, meditatsioon, loodus, keha, teadlikkus, oma mõtete jälgimine ja erinevad praktikad saavad kõik aidata liikuda muutuse juureni.

Mõte ei jää lihtsalt mõtteks

Mentaalsusest voolab info edasi energiatasandile.

Sealt hakkavad tekkima vastavad sündmused, olukorrad ja kokkupuuted.

Kõigepealt tekib programm.

Siis energiaprint.

Seejärel hakkab selle ümber moodustuma sündmuste jada.

Ja lõpuks muutub see füüsiliseks reaalsuseks.

Selle vaatenurga järgi peegeldab meie mateeria meid endid.

Mitte ainult seda, mida me teadlikult mõtleme, vaid ka seda, mida me alateadlikult usume.

See on oluline vahe.

Me võime teadlikult öelda, et tahame armastavat suhet, küllust või head tervist, aga samal ajal võib kuskil sügavamal töötada programm:

"Mind jäetakse lõpuks nagunii maha."

või

"Raha tuleb ainult raske töö ja kannatuse kaudu."

või

"Minuga juhtub alati midagi."

Ja just need sügavamad programmid võivad hakata looma meie sündmuste jada.

Seega ei tähenda see, et inimene mõtleks teadlikult endale iga halva asja ellu.

Suur osa sellest toimub alateadlikult.

Puhvritsoon meie ja reaalsuse vahel

Mentaalse sisemaailma ja välise reaalsuse vahel võib mõelda olevat puhvritsoon.

See toimib nagu filter.

Oletame näiteks, et meie enda tonaalsus on roheline.

Kui meie süsteem on roheline, siis hakkavad meie välja jõudma inimesed ja sündmused, mis on selle rohelise erinevad variatsioonid.

Täiesti vastupidine punane ei pruugi sinna lihtsalt sobituda.

Kui meie ise muudame enda värvi, muutub ka see, mida filter läbi laseb.

Siit hakkabki teadlik reaalsuse loomine päriselt pihta.

Kui me otsustame, millises seisundis tahame olla, ja kasutame selle loomiseks teadlikult erinevaid instrumente, siis hakkavad muutuma ka inimesed, olukorrad ja sündmused, mis meie ellu jõuavad.

Mida rohkem muutub sisemine maailm, seda rohkem muutub ka filter.

Ja mida rohkem muutub filter, seda rohkem muutub väline reaalsus.

Kolm erinevat kihti

Seda süsteemi võib vaadata kolme kihina.

1. Meie enda sisemaailm

See on meie mentaalsus, mõtted, tõekspidamised, programmid, traumad ja kõik ülejäänud keha- ning energiatasandid.

Täiskasvanud ja teadliku inimesena saame oma sisemaailmaga tööd teha.

Saame jälgida, mida me mõtleme.

Saame märgata, milliseid programme me kordame.

Saame vaadata, millised uskumused meid teenivad ja millised enam mitte.

Kõige olulisem küsimus on:

Mida ma enda sees kogu aeg loon?

2. Puhvritsoon

Järgmine kiht on puhvritsoon.

See on justkui sõel, mille kaudu meie sisemine maailm kohtub välise reaalsusega.

Seda tsooni saab samuti puhastada.

Kui meie sees on vanad programmid juba muutunud, aga puhvritsoonis on veel vana energia alles, võivad meie ellu mõnda aega jätkuvalt jõuda samad inimesed ja olukorrad.

See on ka põhjus, miks pärast sisemist muutust ei muutu välismaailm alati kohe.

Vana reaalsus võib veel mõnda aega järele joosta.

3. Kollektiivne alateadvus ehk matrix

Kõige välimine kiht on kollektiivne süsteem.

Ühiskond.

Meedia.

Kultuur.

Teiste inimeste programmid.

Hirmud.

Normid.

Ideed sellest, kuidas inimene "peaks" elama, mida ta "peaks" tahtma ja mida ta "peaks" õigeks pidama.

Kui me ei jälgi, mida me enda sisse laseme, hakkab kollektiivne kiht meie süsteemi väga tugevalt mõjutama.

Seetõttu on oluline puhastada nii enda sisemist maailma kui ka puhvritsooni.

Muidu võime arvata, et elame enda tõekspidamiste järgi, kuigi tegelikult kordame lihtsalt kollektiivist sisse võetud programme.

Mida teadlikumaks muutud, seda täpsemalt hakkad valima

Mida teadlikum inimene on, seda rohkem hakkab ta märkama, kui oluline on see, kellega ta suhtleb ja millise energiaga ennast ühendab.

Kõik inimesed ei pea sobima kõikide inimestega.

Ja see on okei.

Mõne inimese jaoks on arenguks vaja palju erinevaid kogemusi.

Ta tahab kohtuda erinevate inimestega, proovida asju, sattuda erinevatesse olukordadesse ja õppida läbi kontrastide.

Isegi joomine, pidutsemine või väga erinevate inimestega suhtlemine võib tema jaoks olla osa arengust.

Ta õpib läbi välise maailma.

Kõrgema teadlikkuse juures võib toimuda vastupidine asi.

Inimene muutub palju valivamaks.

Ta teab väga täpselt, kellega ta tahab oma energiat jagada.

Tal on selged piirid.

Ta võib vabalt olla pikalt üksi, sest tema jaoks on kvaliteetne üksiolek parem kui lihtsalt kellegagi koos olemine.

Ta ei vali seltskonda selle järgi, et mitte üksi olla.

Ta valib selle järgi, kas see inimene või keskkond päriselt toetab tema süsteemi.

Ta ei lase seltskonnal ennast valida.

Tema valib ise oma seltskonna.

See on väga suur erinevus.

Suhtlemine on alati energiavahetus.

Me anname infot.

Me võtame infot vastu.

Me mõjutame teisi.

Teised mõjutavad meid.

Sellepärast on oluline küsida:

Mida ma sellest suhtlusest saan?

Mida ma sinna annan?

Milliseks inimeseks ma muutun nende inimeste keskel?

Trigger ei ole probleem

Triggerid tulevad sageli välisest maailmast, aga nad aktiveerivad midagi, mis oli meie sees juba olemas.

Võib mõelda, et meie sees on vana konks.

Väline inimene või olukord lihtsalt jääb selle konksu külge kinni.

Teine inimene ei pea olema probleemi algpõhjus.

Ta võib lihtsalt aidata meil näha kohta, mida me ise pole veel märganud.

Selles mõttes trigger teenib meid.

Ta näitab meile:

"Vaata siia. Siin on midagi, mis vajab veel tähelepanu."

See võib olla vana trauma.

Hirm.

Armukadedus.

Väärtusetus.

Hülgamise tunne.

Kontrollivajadus.

Kui pärast triggerit toimub puhastumine ja tervenemine, siis hakkab vana konks kaduma.

Kui me aga triggerit ignoreerime, projitseerime selle täielikult teise inimese peale või lihtsalt surume tunde alla, siis jääb muster puhvritsooni alles.

Ja siis võivad meie ellu hakata tulema järjest uued olukorrad, mis vajutavad täpselt samale kohale.

"Ma ju teadsin, et nii läheb"

Võtame näiteks armukadeduse.

Inimene on suhtes armukade, kuigi tegelikult pole tal selleks mingit põhjust.

Ta kardab pidevalt, et partner petab teda.

Ta kontrollib.

Ta mõtleb sellele.

Ta mängib peas läbi erinevaid stsenaariume.

Ta näeb ohte seal, kus neid veel pole.

Kui ta oma triggeriga ei tegele, hakkab see mõttemuster järjest rohkem kinnistuma.

Tekib tugev energeetiline print.

Sealt hakkab omakorda kujunema sündmuste jada.

Mingil hetkel võivadki päriselt tekkida olukorrad, kus partner eemaldub, suhe läheb pingeliseks või tekib kolmas inimene.

Ja siis ütleb inimene:

"Ma ju teadsin, et nii läheb."

Aga võimalik on ka teine vaatenurk.

Ta ei näinud lihtsalt tulevikku ette.

Ta kandis seda programmi nii tugevalt enda süsteemis, et hakkas samm-sammult looma tingimusi, milles see reaalsus sai tekkida.

See ongi põhjus, miks triggeriga tegelemine on nii oluline.

Trigger pole karistus.

Trigger on info.

Miks on 3D-maailmas nii lihtne negatiivsusse minna?

Üks viis seda mõista on energia tiheduse kaudu.

Negatiivsed mõtted on tihedamad.

Need sobituvad väga lihtsalt füüsilise 3D-maailma tihedasse olemusse.

Positiivsed mõtted on kergemad.

Kõrgema sagedusega.

Ja just sellepärast võib nende hoidmine alguses rohkem teadlikkust nõuda.

Negatiivne mõte võib tulla täiesti automaatselt.

Positiivset mõtet peab aga vahel päriselt valima.

Kui meie sees võitlevad vana negatiivne programm ja uus positiivne mõte, siis vana programm võidab tihti lihtsalt seetõttu, et ta on palju rohkem juurdunud.

Ta on meie süsteemis juba "tihedaks" muutunud.

Positiivne mõte võib alguses tunduda lihtsalt kena lausena.

Midagi, mida ütleme endale, aga mida keha veel päriselt ei usu.

Ja siin ongi järgmine samm.

Uus mõte tuleb samuti muuta tihedaks.

Ta tuleb enda süsteemi sisse juurutada.

Kuidas vana negatiivne loop päriselt ümber kirjutada?

Ei piisa sellest, et öelda endale ühe korra:

"Ma olen väärtuslik."

kui terve ülejäänud süsteem karjub:

"Ma pole piisav."

Uue programmi loomine vajab kordamist.

Sama mõtet võib olla vaja teadlikult läbi töötada vähemalt 3 kuni 5 korda või veel rohkem, kuni vana programm hakkab nõrgenema.

Näiteks vana programm:

"Minuga juhtub alati midagi halba."

Uus programm:

"Minu reaalsus toetab mind ja minu ellu tulevad sündmused, mis aitavad mul kasvada."

Oluline pole lihtsalt sõnade kordamine.

Uus mõte peab hakkama tunduma päris.

See tuleb läbi tunnetada.

Sellele tuleb anda energiat.

Seda tuleb enda sees hoida nii kaua, kuni sellest saab uus normaalne.

Siis tekib uus energiaprint.

Ja uuest energiaprindist hakkab moodustuma uus sündmuste jada.

Täiskuu ja programmide vabastamine

Täiskuu võib olla eriti tugev aeg vanade programmide vabastamiseks.

Selle vaatenurga järgi võib täiskuu ajal meie süsteemist väljuda umbes 10 protsenti sellistest programmidest ja energiast, mis ei sobitu enam meie praeguse sagedusega.

Seetõttu võib täiskuu ajal olla rohkem emotsioone, vanade teemade pinnale tulemist või tunnet, et midagi tahab lõplikult lahti lasta.

Seda aega saab kasutada teadlikult puhastumiseks.

Mitte võidelda sellega, mis üles tuleb, vaid vaadata:

Mida mu süsteem praegu vabastada tahab?

Meie uskumused tõmbavad meie reaalsusesse vastavaid sündmusi

Võtame ühe lihtsa näite.

Inimene on väga tugev loomakaitsja ja tema sügav uskumus on:

"Inimesed kohtlevad loomi halvasti. Maailm on loomade vastu julm."

Kui see tõekspidamine on väga tugev, hakkab tema reaalsus seda talle järjest rohkem näitama.

Tema ellu jõuavad haiged loomad.

Hüljatud loomad.

Lood väärkohtlemisest.

Inimesed, kes käituvad loomadega halvasti.

Tema reaalsus hakkab kinnitama seda, mida ta juba usub.

Mitte sellepärast, et teisi võimalikke reaalsusi ei eksisteeriks.

Vaid sellepärast, et puhvritsoon sõelub lõputust potentsiaalist välja just need sündmused, mis tema programmidega resoneeruvad.

See tähendab, et kollektiivne väli sisaldab tohutult erinevaid võimalusi.

Meie isiklik filter otsustab, milline osa sellest meie reaalsusesse jõuab.

Me oleme kogu aeg info sees

Me ei ela vaakumis.

Iga päev võtame vastu tohutult teiste inimeste infot.

Vestlused.

Instagram.

TikTok.

YouTube.

Uudised.

Kommentaarid.

Podcastid.

Filmid.

Sõbrad.

Perekond.

Töökaaslased.

Kõik see mõjutab meie sisemist maailma.

Samal ajal saadame meie ise samuti pidevalt midagi välja.

Oma mõtteid.

Oma hoiakuid.

Oma energiat.

Oma reaktsioone.

Sellepärast on väga oluline suhelda inimestega, kes on kas samas "värvis" või liiguvad sinna, kuhu meie ise tahame liikuda.

Kui tahad muutuda rahulikumaks, teadlikumaks ja külluslikumaks, aga veedad kogu aja keskkonnas, kus domineerivad hirm, draama ja puudusteadvus, siis saab sinu süsteem pidevalt vastupidist infot.

Keskkond loeb.

Inimesed loevad.

Info loeb.

Reaalsus töötab nagu YouTube'i feed

Üks kõige lihtsam viis sellest süsteemist aru saada on võrrelda reaalsust YouTube'i või Instagrami algoritmiga.

Algoritm vaatab, millele sa reageerid.

Kui sa vaatad ühte kindlat tüüpi videot, annab ta sulle seda juurde.

Kui sa klikid vihastel teemadel, saad rohkem vihaseid teemasid.

Kui sa vaatad pidevalt treeningvideoid, hakkab terve feed trenni täis minema.

Reaalsusega võib olla väga sarnane.

Sinu elu on nagu sinu isiklik feed.

See, millele sa pidevalt tähelepanu annad, hakkab paljunema.

See, millele sa reageerid, tuleb uuesti.

See, mida sa enda sees kannad, hakkab järjest rohkem nähtavale ilmuma.

Ja siin tekib üks huvitav probleem.

Sa võid olla enda sees juba palju muutunud, aga väline feed töötab veel vana algoritmi peal.

Vanad inimesed tulevad tagasi.

Vanad olukorrad korduvad.

Vanad konfliktid ilmuvad uuesti.

Vanad teemad tahavad veel tähelepanu.

See ei tähenda tingimata, et sisemine töö ei tööta.

Võib lihtsalt olla nii, et väline sündmuste jada pole veel uue sisemise seisundiga kaasa jõudnud.

Kuidas muuta oma reaalsuse algoritmi?

Kõigepealt tuleb õppida märkama põhjus-tagajärg seoseid.

Mitte vaadata elu lihtsalt juhuslike sündmustena.

Vaid küsida:

Mis toimus minu sees enne seda olukorda?

Mida ma viimasel ajal pidevalt mõtlesin?

Millist hirmu ma toitnud olen?

Milline programm siin kordub?

Miks tulevad minu ellu jälle sama tüüpi inimesed?

Miks juhtub sama konflikt erinevate inimestega?

Millise seisundi pealt ma praegu elan?

Seda võib nimetada märkide lugemiseks.

Mitte selles mõttes, et iga väikest asja peaks üle analüüsima.

Vaid selles mõttes, et me hakkame nägema oma elu mustreid.

Mõte.

Programm.

Energia.

Sündmus.

Tagajärg.

Kui me neid seoseid märkame, tekib vastutus.

Mitte süütunne.

Vastutus.

Need on täiesti erinevad asjad.

Süütunne ütleb:

"Kõik halb on minu süü."

Vastutus ütleb:

"Kui minu sisemine süsteem osaleb minu reaalsuse loomises, siis saan ma ka midagi muuta."

Ja see on väga võimas koht.

Järgmine samm on teadlik loomine

Kõigepealt õpime nägema, kuidas vana reaalsus tekkis.

Siis hakkame puhastama programme, mis seda üleval hoiavad.

Seejärel loome uue mentaalse ja energeetilise prindi.

Hoiame seda piisavalt järjepidevalt, et ka puhvritsoon hakkaks muutuma.

Siis muutub sündmuste jada.

Ja lõpuks muutub ka mateeria.

Seega pole kõige olulisem küsimus:

"Kuidas ma saan välismaailma kontrollida?"

Palju parem küsimus on:

"Milliseks pean muutma enda sisemise süsteemi, et soovitud reaalsus saaks minu jaoks loomulikuks tulemuseks?"

Kui me õpime nägema, kuidas mõte liigub energiaks, energia sündmusteks ja sündmused lõpuks füüsiliseks reaalsuseks, hakkame oma elu vaatama täiesti teise nurga alt.

Me ei ole enam lihtsalt inimesed, kellele asjad juhtuvad.

Me hakkame märkama, milliseid mustreid me ise üleval hoiame, milliseid signaale välja saadame ja millist reaalsust nende kaudu enda ümber ehitame.

Ja sealt algabki päriselt teadlik reaalsuse loomine.