Kus hirm kehas elab ja kuidas seda vabastada

Hirm ei ela ainult peas.

Väga tihti on see kehas ammu enne seda, kui me oskame talle sõnu anda.

Mõni hirm tõmbab kõhu kokku. Mõni surub rindkere kinni. Mõni istub õlgadel nagu raskus. Mõni võtab jalgadest jõu ära ja tekitab tunde, et ei saa edasi liikuda.

Kui õppida keha päriselt kuulama, hakkame märkama, et erinevad hirmud võivad paikneda erinevates piirkondades ja kanda täiesti erinevat energiat.

Lihtsustatult võib neid vaadata kolmel tasandil.

1. Instinktuaalsed hirmud

Need on kõige sügavamad ellujäämisega seotud hirmud.

Kehas: neerud, alakõht, jalad

Põhiteemad:

• turvalisus
• ellujäämine
• raha ja baasvajadused
• füüsiline kaitstus
• küsimus "Kas ma saan hakkama?"

Need hirmud võivad aktiveeruda siis, kui tunneme, et meie baas on ohus.

Näiteks töö kaotus, rahapuudus, kodu puudumine, haigus, ebastabiilsus või lihtsalt sügav seletamatu tunne, et ma pole turvaline.

Kehas võib see väljenduda raskusena alakõhus, nõrkusena jalgades või pideva valvelolekuna.

2. Emotsionaalsed hirmud

Need on seotud haavatavuse, armastuse ja nähtud olemisega.

Kehas: süda, diafragma, kõri

Põhiteemad:

• armastus
• hülgamine
• nähtavus
• väärtuslikkus
• oma tõe väljendamine
• lähedus

Siia kuuluvad küsimused nagu:

Kas mind armastatakse, kui olen päriselt mina ise?

Kas mul on turvaline olla nähtud?

Kas ma olen piisav?

Kas võin öelda välja selle, mida tegelikult tunnen?

Need hirmud võivad kehas tunduda survena rinnus, klombina kurgus, diafragma pingena või tundena, et hingamine ei lähe lõpuni vabaks.

3. Mentaalsed hirmud

Need on seotud kontrolli, tuleviku ja teadmise vajadusega.

Kehas: pea, kael, õlad

Põhiteemad:

• kontroll
• tulevik
• otsuste tegemine
• ülekoormus
• eksimise hirm
• vajadus kõigest aru saada

See on koht, kus mõistus proovib elu ette ära lahendada.

Mis siis, kui läheb halvasti?

Kas ma teen õige otsuse?

Mis saab homme?

Kas ma olen midagi kahe silma vahele jätnud?

Kui energia jääb siia kinni, võib inimene elada peaaegu täielikult peas.

Keha võib olla kogu aeg pinges, aga tähelepanu ei jõua isegi sinna, sest mõistus toodab juba järgmist mõtet.

Milline hirm energeetiliselt välja näeb?

Kui õppida kasutama sisemist tunnetust ja kujutlusvõimet, võib hirm hakata ilmuma väga erinevate kujunditena.

Mõne inimese jaoks võib see tunduda nagu:

• must või tume energiakogum
• raskus
• hall, must või mõni muu tume värv
• kinni jäänud piirkond
• ankur
• nöör
• klomp
• udu
• sein
• tunne, et energia ei liigu edasi

Siin pole vaja otsida ühte "õiget" visuaali.

Oluline on see, kuidas sinu enda süsteem sulle infot näitab.

Ühele tuleb värv.

Teisele kujund.

Kolmandale lihtsalt kehaline tunne.

Neljandale võib tulla kohe mingi mälestus.

Kõik ei pea nägema energiaväljas selgeid pilte.

Tunnetamine ise on juba piisav.

Kuidas seda tunnetama õppida?

Sisemine tunnetus ei teki tavaliselt ainult sellest, et loeme veel ühe raamatu.

Mentaalne teadmine võib anda kaardi, aga mingi hetk peab ise enda sisse minema.

1. Istu iseendaga maha

See kõlab lihtsamalt, kui päriselt on.

Paljude inimeste jaoks võib juba viis või kümme minutit vaikuses istumist tuua esile tohutult ebamugavust.

Tahaks telefoni võtta.

Midagi süüa.

Muusikat mängima panna.

Kellelegi kirjutada.

Üles tõusta.

Ükskõik mida, et mitte lihtsalt iseendaga olla.

Aga ilma võimeta iseendaga olla on väga raske teha päriselt sügavat sisemist tööd.

Kui juba vaikuses olemine toob üles valu või hirmu, siis ka see on info.

Ja see on okei.

2. Pane silmad kinni ja skaneeri keha

Ära hakka kohe analüüsima.

Lihtsalt tunneta.

Kus kehas on praegu raskus?

Kus on surve?

Kus on hirm?

Kus on valu?

Kus tundub midagi kinni olevat?

Tihti koguneb väga palju emotsionaalset energiat keskkehasse, näiteks alakõhtu, päikesepõimikusse või rindkeresse.

Aga ära otsi seda jõuga kindlast kohast.

Vaata, kuhu sinu keha sind ise juhib.

3. Mine tundesse sisse ja jää paigale

Kui leiad kehas koha, kus on tugev laeng, ära proovi seda kohe parandada.

Ära põgene.

Ära hakka seda kohe mõistusega seletama.

Lihtsalt jää sinna.

Hinga.

Tunneta.

Vaata, kas saad lubada sellel olemas olla ilma, et peaksid seda kohe eemaldama.

See on üks raskemaid ja samas olulisemaid kohti.

Mis juhtub siis, kui emotsioon hakkab vabanema?

Kui jääme kehasse kinni jäänud energia juurde, võib midagi hakata liikuma.

Vahel tuleb tugev emotsioon.

Nutmine.

Viha.

Värisemine.

Aga alati ei pea toimuma mingit suurt dramaatilist vabanemist.

Mõnikord on see väga väike.

Hakkad haigutama.

Üks kehapiirkond läheb soojaks.

Tekib surin.

Hingamine muutub sügavamaks.

Lihas lõdvestub.

Tekib järsku väsimus.

Midagi lihtsalt vajub ära.

See kõik võib olla märk sellest, et laeng hakkab süsteemist väljuma.

Kuidas saad aru, et hirm on läbi töötatud?

Minu jaoks on üks selgemaid märke neutraalsus.

Teema võib endiselt eksisteerida.

Olukord võib olla sama.

Aga selle taga pole enam sama laengut.

Sa saad sellele mõelda ilma, et kogu keha kohe aktiveeruks.

Ja just neutraalsusest saab hakata päriselt lahendusi nägema.

Kui oleme hirmus, näeme maailma läbi hirmu.

Kui laeng väheneb, avaneb palju rohkem võimalusi.

Kas see on lapsepõlvetrauma või tuleb hirm mujalt?

See on koht, kus sisemine eristusvõime muutub väga oluliseks.

Inimestel, kes on endaga kaua tööd teinud, tekib tavaliselt järjest selgem sisemine tunnetus.

Nad hakkavad eristama:

See tundub minu oma.

See tundub vana.

See tuli mingist konkreetsest kogemusest.

See aktiveerus alles praegu.

See tunne ei tundu üldse minuga seotud.

Aga kui seda eristusvõimet veel pole, ei pea kõike üksi välja mõtlema.

Abiks võivad olla terapeut, kehatöö, meditatsioon, hingamine, kirjutamine, tants ja teised praktikad, mis aitavad inimesel peast tagasi kehasse tulla.

Muusika ja liikumine on tohutult võimsad tööriistad

Kõiki blokke ei pea lahti rääkima.

Mõnikord tahab keha lihtsalt liikuda.

Muusika võib puudutada kohti, kuhu mõistus ligi ei pääse.

Ekstaatiline tants.

Vaba liikumine.

Teadlik keha raputamine.

Hingamise ühendamine liikumisega.

Kõik need võivad aidata kehas seisvat energiat liikuma panna.

Vahel ei pea isegi teadma, mis trauma või lugu selle taga on.

Keha võib hakata seda ise vabastama.

Ilma sisemise tunnetuseta jääb kõik pähe

See on üks olulisemaid asju kogu sisemise töö juures.

Sa võid lugeda sada raamatut.

Teada kõiki termineid.

Teada, mis on trauma.

Mis on närvisüsteem.

Mis on ego.

Mis on sisemine laps.

Aga kui sa ei suuda oma kehas märgata, mis sinuga päriselt toimub, jääb kogu töö väga kergesti mentaalsele tasandile.

Mentaalne töö pole halb.

See võib olla suurepärane algus.

See annab turvatunde, teadmised ja struktuuri.

Aga mingi hetk tuleb teadmise juurest liikuda tunnetamise juurde.

Pole teist varianti.

Kui tahad saada füüsiliselt tugevamaks, ei piisa sellest, et loed jõusaalist.

Pead trenni minema.

Sisemine tunnetus töötab samamoodi.

See on treenitav oskus.

Ja tänapäeval on seda eriti vaja, sest kui me ei võta teadlikult aega iseenda tunnetamiseks, on väga lihtne muutuda inimeseks, kes lihtsalt reageerib järgmisele stimulatsioonile.

Teade.

Scroll.

Töö.

Video.

Muusika.

Uus info.

Järgmine asi.

Ja iseennast pole selle kõige sees enam peaaegu kuuldagi.

Õpi kasutama enda sisemist scannerit

Ajaga võib tekkida tunne, nagu sul oleks enda sees energeetiline scanner.

Sa paned silmad kinni ja küsid:

Mis kujuga see tunne on?

Mis värvi see on?

Kui suur see on?

Kas see liigub?

Kas sellel on temperatuur?

Mis pilt mulle tuleb?

Ära hakka kohe kontrollima, kas see on "päris".

Kujutlusvõime on siin üks suurimaid tööriistu.

Kui su alateadvus näitab sulle mingit kujundit, siis tööta sellega.

Sa ei pea kõigepealt tõestama, miks just see pilt tuli.

Enne kui otsustad, kust hirm tuli, proovi seda puhastada

See on oluline.

Meil on tihti tohutu vajadus kõigepealt aru saada:

Kust see tuli?

Kas lapsepõlvest?

Kas eelmisest suhtest?

Kas kollektiivist?

Kas see on üldse minu oma?

Aga vahel võib selle analüüsimise asemel kõigepealt lihtsalt vaadata, kas saad laengut vähendada.

Puhasta.

Hinga.

Liiguta keha.

Mine loodusesse.

Ole vaikuses.

Ja alles siis vaata, kas küsimus "kust see tuli?" on üldse veel oluline.

Kuidas teha kiiret puhastust?

Kui hirm tuli järsku ja tunned, et see pole sügav pikaajaline muster, võib aidata kiire seisundi muutus.

Näiteks:

• palo santo
• dušš või muu kokkupuude veega
• salvei
• looduses olemine
• tants
• saun
• meditatsioon
• teadlik hingamine

Oluline pole ainult tööriist ise.

Oluline on, et teed seda teadlikult.

Mitte lihtsalt automaatselt.

Pane tähele, milline oli su seisund enne ja milline pärast.

Aga sügava hirmuga ei tasu kohe põgeneda

Kui hirm on suur ja pikaajaline, siis üks kõige tähtsamaid praktikaid on:

jää paigale.

Ära söö sellele kohe uut infot peale.

Ära scrolli.

Ära tuimesta ennast.

Ära küsi viieteistkümnelt inimeselt korraga nõu.

Ära hakka kohe uut podcasti kuulama.

Ära proovi tunnet kohe "ära parandada".

Kui ise ei suuda sellega olla, küsi kelleltki tuge.

Aga proovi mitte kohe enda seest välja joosta.

Mõnikord vajab süsteem lihtsalt piisavalt turvalist ruumi, et lõpuks näidata, mis seal tegelikult toimub.

Reaalne hirm ja ego hirm ei ole sama asi

Kõiki hirme ei pea ületama.

Mõni hirm kaitseb sind täiesti reaalse ohu eest.

Kui kõnnid kalju serval ilma turvavarustuseta ja keha ütleb, et see on ohtlik, siis see ei pruugi olla "piirav uskumus".

See võib olla täiesti normaalne ellujäämisinstinkt.

Reaalne hirm aitab meil elus püsida.

Teine asi on ego hirm.

Ego hirm võib öelda:

Kõik vaatavad mind.

Ma teen ennast lolliks.

Mis siis, kui ma ebaõnnestun?

Mis siis, kui inimesed arvavad midagi?

Mis siis, kui mind kritiseeritakse?

Mis siis, kui ma muutun liiga nähtavaks?

Need on tihti just need hirmud, mille taga võib olla väga suur areng.

Ego tahab hoida tuttavat.

Sest tuttav tundub turvaline.

Isegi kui see pole hea.

Alusta väikestest hirmudest

Ei pea kohe tegema midagi, mis kogu süsteemi üle koormab.

Alusta väikestest asjadest.

Tantsi võõraste inimeste keskel.

Ütle kellelegi siiras kompliment.

Pane selga midagi, mida oled kartnud kanda.

Räägi välja üks asi, mida tavaliselt enda sisse jätad.

Mine üksi kuhugi, kuhu oled kartnud minna.

Luba endal olla natuke rohkem nähtav.

Ja suuremas pildis võib see tähendada lõpuks seda, et alustad projekti, mida oled aastaid edasi lükanud, sest kardad läbi kukkuda.

Iga kord, kui läbid ühe väikese ego hirmu, muutub su süsteem natuke avaramaks.

Sa õpetad endale:

Ma võin seda tunda ja ikkagi edasi liikuda.

Hirmu taga võib olla väga palju elu

Hirm ei ole alati märk sellest, et liigud vales suunas.

Vahel on hirm täpselt selle ukse ees, millest oleks sul vaja läbi minna.

See võib hoida kinni sinu nähtavust.

Armastust.

Loomingut.

Seksuaalsust.

Eneseväljendust.

Uut projekti.

Uut eluetappi.

Väga suur osa sisemisest tööst ei seisne selles, et hirmud täielikult ära kaoksid.

Vaid selles, et sa õpid neid enda kehas märkama, eristama ja läbi laskma.

Sest mida vähem juhib meid automaatne hirm, seda rohkem jääb ruumi sellele, kes me tegelikult oleme.

Ja võib-olla oleksime ilma kõigi nende kihtide, kaitsete ja hirmudeta palju tervemad, vabamad ja elusamad olendid.